112.1 Transpordiorjad

Tähele panekud...

Olen peaegu nädala juba viibinud Saksamaal ja oma igapäevasel reisil tööle ja tagasi on nii võrd palju aega ja igavust, et igasugused mõtted tulevad pähe...

Täna vaatasin bussis noori inimese hakatisi, kes ommikuti kooli sõidavad... buss korjab kõik kollid kokku kahest külast, mis asuvad üksteisest 3 km kaugusel umbes... näha on, et kõik tunnevad kõiki... bussi sisenedes vahetatakse 3,4 kiiret sõna ja siis läheb asi imelikuks.... arvan et see oleks umbes 10 aasta pärast sotsioloogidele huvitav uurimuse teema... tolle aja lapsed vs. näiteks minu aja lapsed.... Nimelt: kui omal ajal ka 12 aastat bussiga kooli sai sõidetud siis oli bussis koguaeg sihuke lärm ja sagimine nagu praegu reede õhtuti "Lennujaamas" on.... mõnikord kui olid liiga väsinud ja tahtsid rahus kooli sõita siis ajas lausa vihale....kõik muudkui seletasid ja kädistasid nagu nälgivad leevikesed.... Siin on asi aga teisiti... nagu öeldud vahetatakse heal juhul 3,4 sõna bussi sisenedes...see järel rabatakse kotist I.pod.... muideks kõigil on I.pod.... ja hakatakse seda kuulama... ülejääänud sõit suuremasse linnakesse kus on kool ja raudteejaam kulgeb samasuguses stoilises rahus nagu Jana Kase kontserdil, mis on nii igav, et kõik magavad lihtsalt.... Ma ei saa sellest aru.... nad nagu ei oskaks midagi omavahel räääkida, midagi teha....

Siin juures jõuan selleni, et kuna ma siin jube palju jala ringi liigun, poodi, bussile, rongile, tööle ja niisama...siis siiani ei ole ma veel kordagi näinud ühtegi last õues mängimas... ainukesena aetakse kodusest miljööst välja pereisa või siis ema, kelle ülesanne on siis koera või kassi jalutada.... Lapsed on siinkandis nagu social network psühhod... No life´id sõna otseses mõttes...

Uvitav on ka jälgida kuidas inimesed oma lokaatorid suureks ajavad kui autoga mööda sõites näevad, et keegi nii sama kõnnitee peal kõnnib... kaasas ei koera ega kassi... lihtsalt käibki jala... seda nagu ei tunnistata siin, et jala saab ka käija...


Veel üks viimane asi, mille võiks ära märkida. Giessenis, kus mu kool asub, asub ka üks suuremaid siinseid Kameruunlaste kogukondasid.... Neid on siia ikka kõvasti sisse rännanud...

Kameruunlase välismääraja: Aafrika mandrile omane naha värvus; meestel: tumedad krussis juuksed VÕI rasta patsid / naistel: lillaks või erkpunaseks värvitud juuksed, rastapatsid või veidrate puuoksadega "kaunistatud" kiharad; silmad nii tumedad nagu Aafrika ööd; liiguvad enamasti gruppidena ja neid tunneb ära omapärase heli järgi, mida nad kõneks nimetavad. Nad räägivad väga soravalt prantsuse keelt ja pursivad saksa keelt, kuid lisaks sellele on nende esiisad ka mingisuguse hübriid keele beatbox´ist ja mullivanni helinatest välja töötanud....

Seda on väga veider kuulata kui nad oma keeles räägivad.... eriti hull on see, kui nad rongides ja bussides sõidavad...siis aint räägivad, rääägivad ja räägivad... Ma hakkan arvama, et nende keel on nii keeruline, et seletamaks näiteks, et sul on brookolit hamba vahel, tuleb selleks ikka oma pooletunnine monoloog pidada... mis siis koosneb kõikvõimalikest beatbox´i elementidest ja ülevõimendatud helissüsteemiga mullivanni helinatest...

Veel üks tähelepanek: Kameruunlase tunned ka selle järgi ära, et ta räägib 98% ajast mobiiltelefoniga... see võib olla tingitud sellest, et kui nad oma savionnidega kodupaigast Euroopasse jõudsid ja teada said, et sõnumeid saab saata ka ilma lõket tegematta või siis trumme põristamatta, vaid piisab lihtsalt helistamisest... siis nüüd püüavadad kogu kaotatud aega tagasi teha ja räägivadki lihtsalt koguaeg telefoniga... Teine võimalus on, et nad pole päris aru saanud, et sa ei pea ühe korraga akut tühjaks rääkima... sest vahel on küll tunne, et kõne katkebki aint siis kui aku tühjaks saab...

Mix see mulle täna nii pinda käis??? Tulin täna töölt, väsinuna ja istusin muidu nii vaiksesse rongi... minu kõrvale istusid 2 Kameruuni tüdrukut.... mõlemad rääkisid juba tulles telefoniga... kui mina väljusin poole tunni pärast rongist, rääkisid nad ikka edasi... ma isegi ei tea, võibolla rääkisid üksteisega.... ja minu ette pingile istusid 2 Kameruuni meest....ja nad mulisesid ja mulisesid....täitsa uskumatu....

Välja minnes nägin ühte magavat Kameruuni tüdrukut: KÕIGE PAREM KAMERUUNLANE ON MAGAV KAMERUUNLANE... kõrv puhkas kohe...


Omme on reede...