Wednesday, February 29, 2012

131.1 Rahva oma maitse


Olulisemalt väiksema ajavahega kui eelmise ja üleeelmise blogi vahel on, pean raporteerima: olen haige!
Viimane kord oli korralikult haige Eestist lahkudes 2 aastat tagasi, talvel, jaanuaris. Peale seda veel 1 kergem haigus selle sama, kahe aasta taguse aasta kevadel... ning peale seda 2 aastat tervis suht korras olnud, haiguse poole pealt.

Nüüd siis aga saatuslik hoop... köha, nohu, palavik ja muud toredad kaasnähud...
Testin nüüd kuidas saksa imerohud toimivad...

Teavitan peagi oma tervenemisest, loodetavasti!
Maitse poolest parem kui Goldrex...

H.

Tuesday, February 21, 2012

130.1 Olukorrast tiigis

Selle aasta esimene sissekanne...

Mida head ja halba minuga vahepeal juhtund on, selle kohta peaks järgnev minut-kaks selgust tooma. Alustaksin sellest, et hetkel on kergelt kopp ees tööst. Mitte töö enese pärast, pigem inimeste saamatuse pärast, kellega ma koos töötan. Ei teagi kohe kas eestlase orjavaimsus annab tunda ja käed sügelevad põllale kardulast panema või siis niisama näiteks katust vahetama, aga sähentene tunne on, et ei saa mitte aru, mida kõik teised peale minu teevad. Pidevalt jääb mulje, nagu oleks ma ainus, kes midagi mõistlikku teeb...

Saksalastele meeldib jutustada ja kohe nii, et ikka on jutustatud (õnneks mudigi vähem kui itaallastele, hispaanlastele ja kreeklastele)... Kolleegid jalutavad päevast päeva ühelt koosolekult teisele, kohtuvad kohvi joomiseks, lihtsalt vestlevad ja teevad tähtsat nägu. Olen mõnel koosolekul osalenud ja ei saa mina aru, mida on nii palju rääkida ja arutada. Pole ma veel targemaks nendel koosolekutel saanud, minu jaoks tundbub kõik ka niisama vägagi selge ja selle jaoks, et 10 inimest kokkuajada ja siis tund aega iba ajada, võiks minu arvates parem minna kohe ühe konkreetse tegelase juurde, kes asjast midagi teab ja öelda talle, mis on probleem ja milline on lahendus! VALMIS! Aga, ei... arutatakase, silutakse, tehakse lolli nalja, korratakse kõike 7 korda... no tule taevas appi ja löö neid lagipähe... Ausõna jääb vahel mulje, et tegu on väga idiootlikult imelike kujudega.

Aitab tööst!

Vahepeal tuli talv FC Bayern´i kodumaale, ilm läks normaalselt külmaks ja lund sadas ja ei sulanudki sekundi pärast ära nagu siin muidu kombeks. Mina nautisin ilma, jalutasin mööda lumiseid tänavaid ja lihtsalt nautisin paksu lumesadu. Mida tegi sakslane: kirus, et tra seda nüüd vaja oli. Ei saa ju autoga sõita. PS! Lumega sõitu ei osata siin...



Vahepala: üks päev tööle sõites oli tee peal väike avarii, üksteisele selga olid sõitund 4 uut BMW´d. Keegi viga ei saanud... ja see tegi selle vaatepildi suht koomiliseks, inimestel bussis oli millest rääkida.

Vahepala II: Siin maal, nagu ka eestis, on 3 automarki, millede standardvarustusse ei kuulu suunatuled ja liikluseeskirjad kehtivad ka vaid osaliselt: BMW (5-7 seeria), Audi (alates A6-st - R8) ja Mercedes (kõik altes C-klassist). Erinevus on vast sellest vaid, et Eestis on see jõudude taskaal 2/3 BMW ja 1/3 Audi/Mercedes

Igapäeva elu kohta: olen vaikselt oma toaga harjunud. Elan koos 1 tibiilse tüdrukuga ja 1 normaalse tüübiga. Kui neid kodus pole, vähemalt seda eite, siis on siin täitsa ok. Muidu ajab vahel sõnaotsese mõttes sita keema, kui ta siin ringi tuiskab...

Vähemalt on mul kohe pea et maja taga suur ostukeskus, tekitab natukenegi kodusema tunde...

Nüüd on uneaeg...

Head ö-d

S.