Saturday, December 31, 2011

129.1 Vahetus


Aasta viimane päev on juba üle poole päeva kestnud. Väljas hakkab vaikselt pimedaks minema. Tänavalaternate võimsate pirnide hõõgniidid on valmis ülessoojenema, hõõguma ja pilkast pimedust valgustama. Viimased poed sulgevad uksi. Kodudes valmistutakse selle aasta viimast kodukootud toitu sööma, mis täna kuidagi eriti maitsev tundub. Paljud on kodust eemal, sõprade kesksis ja tehakse soojendust õhtusek peoks, et vanast aastast veel viimast võtta. Peagi on see õnnetu aastake läbi ja keerame uue lehe, et siis uueks aastaks seatud lubadusi täitma hakata. Või siis vähemalt proovida neid täita...

Mis see aasta siis toimus peale tuumakatastroofi, maavärinate, tsunaami, terrorirünnakute,terroriste tapmise, mässude ja diktaatorite langemise. Telekast aasta kokkuvõtteid vaadates tuleb hirmuvärin peale, kuid niipea kui ajalehed/uudised neist sündmustest enam ei räägi vajuvad nad väga kiiresti unustuse hõlma. Asjad, mis aga enda elus toimusid ja sind ennast puudutasid jäävad veel pikaks ajaks meelde...

See aasta tulin jälle Saksamaale, seekord siis vist juba väga pikaks ajaks. Lõpetasin saksas kooli, sain diplomiinseneriks ja ka kodus, sain magistriks... uhke tunne aga suht vahet nagu ei ole veel küll tundud. Koolis oli kokkuvõttes lahe, tahaks tagasi, siis on nagu rohkem teha ja ka sotsiaalses mõttes oli huvitavam. Jätkan oma töökarjääri saksas, bmw kütusesüsteemide konstruktorina. Vaatame, mis sellest saab. Aasta lõpul leidsin endale toa Münchenis, homme kolin sisse. Nii üksi kui see aasta, pole ma veel vist kunagi olnud. Fotorännakud oli selle suve märksõna. Rattaga sai läbitud ikka sadu kilomeetreid. Korra sai isegi ujumas käidud. Aasta lõpupoole olin 1,5 nädalat kodus. Seal oli lahe. Järgmine kord saab kodumaapinnale vast alles suvel. Kokkuvõttes oli edukas, samas ka laastavalt masendav ja üksik aasta, mõnede väga ilusate seikadega, kui ei pidanud üksi olema. Vaatame, mida uus aasta toob. Seda, et iga algus on raske, saan ma kohe aasta alguses ka tunda, kui oma korterikaaslastega ühteelama pean ja esimesi suuremaid tööülesandeid täitma pean hakkama.... loodame et varsti läheb kergemaks.

Soovin kõigile, kes seda lugema/nägema peaksid ja üldse head vana-aasta lõppu ja ilusat uue algust.

Külma närvi!

H.

Wednesday, December 14, 2011

128.1 24 tundi on ilmselgelt liiga vähe

Natuke hetke elust ja olust...

Nagu juba arvata võib, siis kole kiire on. Tulin eelmine nädal tagsi saksa. Esimene päev nägi välja nii, et Münchenis omale elamist otsides jõudsin koju törts peale 22-te. Kodust lahkusin nagu ikka tiba enne 7-et. Siis oli käes reede. uus tööpäev, nädalalõpp --> PIDU! NOT! Peale 7-et välja jälle. Tagasi jõudsin siis nats peale 23-e. Kuna bussid sisuliselt peale 20-et enam Ingolstadtis ei sõida, peale 21-te juba ammugi siis mitte ja 23-est ei tasu üldse rääkida, siis sain mõnusas paduvihmas pool tundi veel jalutada. Koju, duši alla ja magama. Laupäeval ommikul üles, nädala sisseoste tegema ja tagasi Münchenisse --> otsing jätkus. Leidsin toa! Jeee.... üli rahul omadega, tulin Münchenist siis 18 paiku tulema ja nautsin õhtut, tegin süüa ja olin lõpuks veidi rahulikum. Muideks niimoodi närveldades elades on mul tavaks saanud päevamenüü järgmine: ommikusöök 1 leivaviil vorsti ja juustuga, lõuna: 2 võileivaviilu vorsti ja juustuga, õhtusöök: paar lonksu vett!
Edasi.... Esmaspäeva öösel kell 2 tuli sms, et mingi jama selle korteriga ja nüüd on siis nii, et ega ikka ei ole enam elamist. Seega alates teisipäevast otsing jätkub. Omme on esimesed korteri vaatamised, loodame et osutun valituks. Muidu näeb see eluke ikka väga nigel juba välja.... närvid tossavad nagu vanad mossed millede katalüsaatoriteta summutid on väed ühendanud.

Mis siis muidu... tööl teen oma esimesi õigeid töö ülesandeid, kuid seegi on selline nõme teema.... päev otsa mässad mingi konstruktsiooniga ja siis keegi kuskil muudab algandmeid, seega akkad jälle otsast peale.... suht nõme.

Jõulu tunnet pole ollagi...

H.