Veel 1 päev ja ongi käes suve viimane kuu. Veel 1 kuu on mööda lennanud nii, et tähelegi ei oska panna... Üks nüüdseks endine töökaaslane, vanem CAD spetsialist seletas miks, kas siis tema meelest või tõestatult, vananemaks saades aina tundub, et aeg lendab aina kiiremini. Nimelt seletas ta, et aega tajume me läbi mälestuste ja hetkede, mis kergelt meelde jäävad, nii öelda meenutamist väärt hetked. Kõlab kudiagi lollilt seletatud nüüüd... et siis lihtsamalt öelda, peaks asi nii olema, et mida rohkem on sul hetki, mille peale tagantjärgi nii väga pingsalt mõtlema ei pea, vaid mis nagu ise enesest on olemas mingis ajavahemikus, seda pikemana tundub meile aeg = seda aeglasemalt lendab aeg. Näiteks kui sul lapsena on mega lahe suvi erinevate laagrite ja reiside ja jumal teab millega, siis on sul sellest suvest palju mälestusi. Kui aga nüüd vanema tööl käijes sul mõni selline nädal või kuu juhtub olema, kus ainult üksluiselt töötad, ilma et üldse millegi muuga tegeled, siis avastad järsku, et vahi vahi, jälle üks kuu möödas. Just nii nagu mul jälle tundub olevat. Kuigi tööl just nii mega väga igav ei olegi, aga kuidagi on ikka selline tunne, et aeg lendab sajaga. Aga kuna ma sellele viimasel ajal pidevalt mõtlen, siis püüan endale ise seletada, miks mul jälle sihuke tunne on, et kuu möödas, ilma et midagi meenutada oleks. Kuigi meenutada on küll ja veel....
Üliõpilasaja vahetus aasta ajal Giessenis oli näitkes nii mega tegude ja mälestuste rohke, et see aasta tundus sajandina.... selle eeslmise mõtte lõpetuseks...
Mis siis vahepeal juhtunud on... leidsime või õigemini, pakuti meile uut korterit, kuhu me nüüd ka kolime. Täna kirjutas praeguse koretri järelüürnik lepingule alla, seega on nüüd kõik korras. Ees ootab uus ja suur korter :)
Eile kell 14:15 oli Pekingins, New Yorgis, Londonis ja Münchenis BMW i3 ametlik esitlus...tööl sai juba nädal enne, selleks spetsiaalselt üheks nädalaks ehitatud majas seda autot täies hiilguses uurida ja puurida... Omamoodi huivtav auto...
