Midagi kummalist olen viimastel päevadel silmakilet kraapinud...
Nimme: Teadu pärast on olemas selline kummaline lugu mehest, kes vananes tagurpidi, muutudes aina nooremaks ja lõpuks täitsa beebistudes... Vahepealne etapp näeb aga ette, et oled keskeas mehe kehas aga käitud nagu igavusest oma mitte just kõige keerulisemate mõttekäikude vahele eksinud poisike...
Sellist vaatepilti olen ma jälginud nüüdseks 3 päeva järjest bussiga töölt koju sõites... Mehe välimust arvestades võiks öelda, et ta on ligemale 50,4 aastat vana... käitumine midagi 5 ja 8-aastase poisi vahepealset... Alustuseks riietus... kerge tuulejakk, mille all lohvakas ja õite pisut porine tee-särk, mis otseloomulikult üle väsinud teksapüksipaari kergelt viskub... Mehe kehale omane õllepunsu, mida ta väga suurejooneliselt just peita ei püüa... Lisaks ka siis veel pisikene kunstmaterjalist tumeroheline seljakotike, just nimelt kotike, mitte kott... see on selline nunnu, kuhu vabalt 1 või 2 aabitsat, tükike ommikust šokolaadi ja paar pulgakat sisse mahub. Juuksed on meie peategelasel väga normaalsele mänguhimulisele poisile vastavalt Tallinn filmi Nukitsamehe pealt järgi tehtud... Bussi oodates ei ole tema kunagi ühe koha peal, vaid kõnnib kogu aja ringi, nõrgalt naerates ja tänavasillutisel puhkavaid kive jalaga togides, kord autoteele, kord niisama siia sinna... Igasugunegi kiirem liigutus, mis täiskasvanud mehele, kes töölt tuleb, isegi mitte nii palju huvi ei ärata, et see temas huvi äratada võiks, pakub temale aga tohutut pinget... Küll ta uurib ja puurib siis kõike mis natukenegi liigutab... Igat mööduvat bussi vaatab ta suures ahvivaimustuses kujutades ette et temastki kord bussijuht saab, sest mis võiks olla veel ässam kui normaalse bussiga mööda linna ringi künda...
Täna bussis ei jätkunud väga palju istekohti ja nagu iga teinegi poiss, ei kõlvanud talle otseloomulikult mitte istuda mõne vanema naise kõrvale, rääkimata mõnd vanaema oma puusaga kurvides nügida ja siis tolle sügavat ja kohisevat hingamist ja nohisemist kuulata ja äkki ka paar teravamat kommentaari "elementaarsest viisakusest"...
Mingi hetk leidis ta, et ta siiski istub, kuna ainult jobud seisavad... peale paari minutit neljases pingis istudes, kus tema aga ainuke heteromees oli, tõusis ta teatraalse kindlusega püsti ja jalutas protestimärgix uuesti sinna, kus ta enne seisis, lükates samal ajal eelnenud reegli jobude kohta ümber... Seejärel hakkas aga üsna kiiresti tal igav, ta haaras bussis lae all jooksvast torust, kust täiskasvanud sõidu ajal tavaliselt kinni hoiavad ja proovis seal kahe käega rippuda, kord käsi risti kord põiki asetades, leidmaks mugavamat poosi... peale 3 peatust ei olnud see aga enam nii põven, siis avastas ta enda jaoks avariiväljapääsu akna, mille juures ka avariiväljapääsuhaamer asetseb... see sai uueks huviobjektiks... kahjuks tuli aga siis tema peatus, kus ta kerge hüppega bussist väljus ja rõõmsalt kodu poole tatsas...
Selline päev sis...
H.
