... ja õlut oli telgis palju :) Ainuke telk Oktooberfestil kust õlut traditsiooniliselt puuvaatidest lastakse. Istutasime end ühte lauda ja hakkasime siis mekkima. Päevade möödudes pärast piltide pealt vaadates oli huvitav meenutada kellega me seda lauda selle pika päeva jooksul jagasime. Tol hetkel õlut mekkides ei tundunudki, et neid inimesi nii palju oli, aga pildid räägivad teist keelt. Esimeste seas oli üks surem perekond, kellel pisikesed võsukesedki kaasas. Ütleme ausalt nendega nii lõbus ei olnud. Inimeste vahetudes sattusid meie lauda 3 šhottlast. See oli juba hoopis teist masti meeskond, nendega oli huvitav. Väga palju ei mäleta, aga tean veel ei põnev oli... Möödus jälle hunnik iniemsi, kuniks meie lauda sattusid 2 prantslast, kellega me siis kuni lahkumiseni kanne tõstsime. Vahelduva eduga vaheldusid vabadel kohtadel inimesed, üks neist nägi läbi uduste õlleprillide välja nagu Michael Douglas. Võttis tükki aega enne kuniks ma teda selles veenda suutsin, et ta Michaeli moodi välja näeb....
Kuidas me koju jõudsime on jällegi väga hägune, aga see ei olegi väga oluline.
Peale oktooberfesti nädalavahetust tuli Anne sõbranna koos oma poldiga. Käisime nagu juba tavaks saanud õlleaijas värsket pruuli mekkimas ja brezelit söömas. Lolli peaga sai t-särgi väel välja mindud. Päikse käes oli mõnusalt soe, aga nii kui päike loojus läks olemine kole külmaks... märgata oli et käes on oktoober.
Järgmised kuud möödusid nagu ikka töötähe all, mõningate külalistega, nt. Uku sattus kogematta siia kanti novembri kuus, kui ma ei eksi.
Detsembris käisime korra Eestis. Seekordne reis jäi aga väga koduseks ja rahulikuks. Sai koduskäiku/puhkust puhkusena võetud: söömas käidud, veidi ringi sõidetud jne. Sõprade külastamisest midagi erilist välja ei tulnud. Keelebarjäär on see mis seab enamasti piiri... pole ikka veel harjunud mõttega et peaksin kodus oles sõpradega võõrkeeles rääkima. Tean, et Annel on elu igav kui eesti keeles rääkimiseks läheb, aga see on asi, mida ma lihtsalt muuta ei saa.... kurb aga tõsi, tõsi aga kurb...Teisalt on selline kummaline tunne, et ei teagi kohe....
Lahe oli see, et sa venna värskeimat tütart näha. Kahekordne onu = kahekorde rõõm... Nii ta siis möödus see koduskäik.... Enne kui jõudsid harjuda, et oled kodus, olime juba teel lennujaama ja ees ootas taas kord Frankfurt am Main. Suures masenduses lennule minnes tundisn vähemalt rõõmu, et kohe saab lennufirma kulul õlut juua. Aga võta näpust, õlu oli otsa saaanud... Masekas missugune....
Tagasi Saksas ootasid ees 3 sünnipäeva, otse lennult sõitsime esimesele, seal pakuti kohalik humalavett: LICHER ... väga mõnus õlle koos lihatüki ja muude söögipoolistega... Järgmisel päeval Anne ema sünnipäev koos kõiksuguhõrgutistega, pluss päev peale seda Anne onu sünnipäev: aasta esimene grill-party :)
Peale kõva söömist ootas ees München = töö!
Jaanuari lõpus sai üks ring tagsi Hessenisse tehtud, uus-aasta varietee raames ja siis jälle tagasi tööle. Üllatuse suurena käis nädalaid tagasi perekond Serg siinkandis. Käisime söömas ja head Pschorri õlut mekkimas, oli lahe õhtu :)
Nüüd aga võttisin endale reede ja esmaspäeva töölt vabaks, et igast lahedaid asju teha: BMW, saun, shoping jne. aga nagu välk selgest taevast suutsin kuidagi haigeks jääda.... nüüd on tunne jälle enam vähem, aga peabki ju olema, kui homme jälle tööpäev. Nii palju siis puhkusest ja vabadest päevadest...
:/
