Sain oma uue teose valmis:
Müüt Päikest pole juba siinkandis ammu nähtud, kuna ilm juba mitmendat nädalat järjest pilves on olnud. Ilmatüdruk Sille lubab aga järgmistel päevadel ilmade selginemist ja õigusega, kuna päike tõesti juba pilve tagant piilub. Seega, ühel päikesepaistelisel päeval
päev enne suure festivali algust oli õhus tunda ärevust. Viimane suurem üritus toimus siinkandis mineva aastat sügisel kui uus külavanem valitud sai. Kogu külarahvas oli järjekordseks pralleks valmis, kõik näis kombes olevat. Kõik sebisid ja jebisid ringi nagu amatsoonsipelgad, kes teadaolevalt oma pesas vajalikke töid ise ei tee, vaid selleks teiste sipelgaliikide pesadest röövitud sipelgapoegi nagu orju kasutavad.
Traadi Aadu ja ta ema ajasid vana hobuvankri kurjaks ja seadsid selle oma maja ette uhkeks dekoratsiooniks, Eevald ja Juhan ehitasid midagi vana aida taga, poe ees toimus tavalisest tihedam liiklus, Julgatalu Juss oli aga juba varakult platsis, lapsed ujusid all kohalikus järves, külavanem käis Põlvas juuksuris, Marju sõitis Tartusse uusi kingi ostma, Tiina ja Triinu proovisid tee ääres uhkemaid autosid hääletada, Laaneaugu Ants vahetas traktoril õli ja Oskar magas veel kui anasambli poisid Rahvamajas prooviga alustasid.
„Pidu 2010“, seisab poe ees plakatil juba viimased 2 nädalat. Plakatilt võib välja lugeda , et esineb kohalik rahvaliku punkmuusika ansambel „Rabe jää“ ja autistlik strippar Lydia. Kava näis olevat korralik ja oodata oli naaber külade rahvast, sugulasi, sulelisi ja muidu huvilisi.
Enne kui Marjust linnatüdruk Põlvas sai, oli tal küla elus tähtis roll täita, nimelt oli Marju vastutav küla Rahvamaja piletimüügi eest. Põhjus, miks selline amet üldse alla saja inimesega külakesse loodi, peitub suure tõenäosusega aasta taguses juhuses. Olla külavanema valimiste järgsel peol juhtnud midagi vägagi ebasündsat seaduskuuleka ja kirikupüsikleindi külavanem Haaraldiga. Küla oli tavalisest lärmakam, oodata oli muutusi, kõik purjutasid nii, et pood joogist tühi. Kergelt sakkis Marju läks tol õhtul alla järve äärde, et seal end karges vees veidi värskendada, et pilti selgemaks saada. Kooris end siis paljaks ja põrutas pea ees vette. Piisavalt purjakil Haaraldile on Marju aga juba tolle neiupõlvest saati silma hakand. Esiteks kuna Marju Haaraldi naabrimehe Robert Kase tütar on, aga ka tolle ilusate siniste silmade, täidlaste huulte, hästi valitud riietuse ja keskmisest lopsakama partii pärast. Jõlkus ta siis tol õhtul küllaltki Marju liikumis raadiuses nagu kuu ümber maa ja juhtus siis läbi häguse vaatevälja nägema kuda Marju end paljaks kooris ja siis naiseliku tagasihoidlikkusega rämedaid peakaid sillalt sooritas. Härrasmehe kombel mees käituda ei suutnud ja loivas sujuvalt veesilmale lähemale, et paremat ülevaadet saada. Marju, kes selles oma eluvõimalust nägi, märkas kuidas külavanem teda jõllitab. Et mitte ahistamises süüdistatud saada ja juba esimesel päeval oma töökohta kaotada, kuulutas Haarald juba järgmisel päeval Marju Rahvamaja piletimüüijaks, sellisele kokkuleppele olid nad eelneval õhtul jõudnud. Marju esimene töökoht. Sissetulek oli kehva, kuna nagu mainitud, oli viimane üritus rahvamajas mineva aastasügisel, kui to sama külavanem valitud sai. Ametikoha mõtles Haarald muidugi välja, ega ta loll ei olnud, erinevalt Marjust. Seega pääses Hr. Haarald Paisneeme puhta nahaga, kuna Marju sellest vaikimisplaanist läbi ei närinud ja ei mõistnud, et siin paljugi rohkem mängus oli. Tol aastal tabas veel pealegi Haaraldit õnn ja tal õnnestus Bingos stuudiopublikumängus natuke raha võita, mis mitmekordselt Marju palga Rahvamajas ületas ja ta sellest rahast Marjule palka maksta sai, ilma et see kuskil välja tuleks, et Marju palgatööline ja et sihuke „ametikoht“ üldse olemas on. Tagasi Marju juurde tulles, seisnes ta töö siis enamasti selles, et ta päevad läbi Rahvamajas istus, kuhu iga külaelanik ja kontvõõras iga kell ka niisama sisse marssida võib. Ainult suurte ürituste puhul olla ettenähtud sümboolne pilet.
Oskari suurim unistus oli saada Põlva piimakombinaadi uueks juhatajaks. Oskari isa töötas piimakombinaadis valvuri abina ja rääkis alatihti kui rikas mees on piimakombinaadi juhataja hr. Jaan Kivipuur ja et Oskar oma elus ikka sihid kõrgele seaks, et mitte lõpetada nii nagu ta isa. Suurt tarkust Oskar muidugi koolis omandada ei suutnud, sest ega see kohalik kool nii heal tasemel ka polnud. Õpetajaid kokku 3, kellest ühel ka kõrgema taseme haridus Tartus omandatud, kahjuks aga mitte õpetaja erialal, vaid mingil välismaa dialektide uurimine või midagi sarnast. Põhjusi, miks koolitee kuigivõrd edukas polnud jätkus veel teisigi. Mainimatta ei saa jätta ka Korgi küla poisse, kes Oskarit alatihti kiusama kippusid tolle uskumatult kena näolapi pärast.
Kord olla ka Oskariga täiesti uskumatu lugu juhtunud, kui ta teel koolimaja poole oli. Juhtunud olla see ühel kevad hommikul seitsme paiku kui ta parajasti Silgusilma silla peale oli jõudnud. Aga see lugu on nii uskumatu, et seda siiani keegi ei usu, seega las tas olla.
Hr. Jaan Kivipuur polnud kade mees. Uhke suure kõhu ja vakantse vuntsiga vanamehele, kes Venemaal talupidamise alal haridust omandanud, meeldis oma abikaasaga pühapäeviti kohalikus kohvikus „Kohvik“ kohvi joomas käia ja tükike maasikakooki süüa. Enamus kohalikke olid nii vaesed, et neid kohvikusse sissegi ei lastud. Aga kui Jaanil taas palgapäev oli, võis juhtuda, et ta mõne juhusliku külaelaniku kohvile ja koogile palus, et siis külaelu kohta uudiseid kuulda. Sellepärast oli alati kohviku esine iga kuu kolmandamal päeval puupüsti rahvast täis. Kohvikus, kus Jaan kooki nosis oli kokatädiks Marju õde Lydia. Kohviku pidaja vanaproua Milvi, kel ärivaistu samahästi kui et polegi, peab siinkandis kohvikut ajast, mil ta Rootsi tuttavad talle suurema summa Rootisraha pärandasid. Et igavust peletada, rajas Milvi siis paarisaja elanikuga külla kohviku, mis aastast aastasse kohe mitte kuidagi kasumit ei teeni, vaid pigem päris usinasti Milvi varandust arvetesse matab.
Lydia elas küla loode osas kollases majas, väikese tiigi kaldal, nüüdse külavanema kõrval. Maja oli päranduseks vanematelt, kes ühel päeval lihtsalt ei tea kuhu ära kadusid. Nagu me juba teame, teenib Lydia oma põhipalga oma kõrvaltööga. Enamustel külapidudel, kõikidel noormeeste sünnipäevadel vanuses 13 - 39, aastavahetustel, Jaanipäevadel, Vabariigi sünnipäeval, Vastlapäeva õhtul ja eriti ta oma enda sünnipäevadel leiavad aset liiiiigagi paljastavad tantsuminutid, mille pärast Marju enam Lydiaga sugulussidemeid ei tunnista. Teenistus on hea, tuntus on halb aga Lydia on rahul ja pealegi on ta asendamatu, kuna läheduses pole ühtgi teist tüdrukut, kes midagi sellist teeks ja tagatipuks on Lydia paberitega pagar, kes „Kohvikus“ maasikakooki küpsetab. Sissetulek on seega kindlustatud, kuid tulevik näib siiski tume.
Poiste rahvaliku punkmuusika anasambel „Rabe jää“ koosneb enamasti Jaagujaani taluperemehe Ennu poegadest ja paarist sõbrast. Viisid ja sõnad mõtlevad poisid ise välja, pooled pillid on ise ehitatud, need kellel pill puudub, need pandi siis laulma. Suurema edu lootuses üritasid poisid ka ükskord Tartus kaubamaja ees esineda, aga peale mõningaid minuteid arreteeris politsei kogu bändi ja pahna, mis nad kaasa tassisid.
Taluga poisid enam jännata ei taha. Räägivad ikka ja jälle, et tehnoloogia ajastu ja piima saab poest ka osta, et enam pole kanu, lehmasid ja lambaid vaja ning et kartuli võtmine nagunii nii tüütu on, et parem jäägu see talu, kus see ja teine. Poisid ajavad selle asemel parem suurt kuulsust taga ja kolivad esimesel võimalusel ümber mõnda suuremasse linna või Põlvasse. Viimase 7 aastaga pole aga alates bändi algusest midagi muutunud ja ikka jälle pannakse kevadel karutl maha ja sügisel koristatkse saak, tegeletakse loomadega, käijakse metsas seenel jne. Suure tõenäosusega jääb see ka nii, kuna enamus poisse juba üle 20-nesed on ja ega sealt enam suurt talenti avastada pole.
Külajõmm Kristo „Mälupulk“ Kraav, Piimakombinaadi autojuhi Tarmo Kraavi poeg, käib kodukandis üha harvemini ja harvemini. Tartus arstide poolt peale avariid uuesti kokkulapitud poiss on peale õnnetust ullem huligaan kui enne õnnetust. Ta arvavat nüüd, et on purunematu. Mälu probleemid, mis peale õnnetust algasid põhjustasid hüüdnime „Mälupulk“. Oma igapäevast leiba teenib Kristo Lätis, suures ehitusfirmas abitöölisena, enamsti koristustöödel räpase töö tegijana. Eelmise nädala lõpul olla Tarmot oma bemmiga aga läbi küla sõitmas nähtud, võttis viimane veel küla teises otsas maanteeäärest Tiina ja Triinu peale ja kimas Põlva poole pidu panema. Kristo sõber Sirgo Mihkel teab rääkida, et „Mäller“ olla tol peol Põlvas kõvasti kohalikelt peksa saanud ja juba järgmisel päeval tagasi Lätti sõitnud. Peo ajaks lubanud aga uuesti tagasi tulla.
Külaelu on iseenesest meeldiv, kõik tunnevad ja teavad kõiki. Seda, mis Marju ja Oskari vahel Mihkli sünnipäeval kaks aastat tagasi juhtus ei tea aga keegi. Seega ei oska selle kohta midagi öelda...
„Pidu 2010“ on sündmus mida kaua oodatud on. Mis üllatus Haaraldil külarahvale varuks on, kuidas „Rabe jää“ seekord esineb ja mis stiilis kava Lydia seekord esitab, viimane kord oli ta välja ilmunud eriti imelikus kostüümis, seda kõike tahab Juss läehmalt näha. Ta tõusis püsti ja jooksis kõvasti tuikudes minema. Mina jäin poe juurde ootama ja mõtisklema, et mis nüüd edasi saab ja kas ma ka kõike, mis Juss mulle nüüd küla elu kohta viimase kahe tunni ja kolme õlle saatel jutustas ka uskuda saan või on see kõigest üks järjekordne müüt.
Igatahes panin kõik täna kuuldu ja nähtu oma märkmikku kirja märksõna alla „Müüt“.
S.
