Valmis ta ongi...uus 7. seeria BMW... esimen auto, mille kallal ma siin 4 aastat tagasi tööd alustasin. Uhke tunne on vaadata kuidas midagi mille kallal ise algusest peale oled töötanud nüüd valmis on saanud ja ka teistele näidatakase...
Rohkem pole nagu praegu midagi eriti lisada... sünnipäev läks veel vaiksemalt kui muidu, pidasid seda seekord Šotimaal, peale seda sai taas Dubais tööl käidud, järgmiseks jälle Prantsusmaale ja siis Hispaaniasse ning puhkuseks Eestisse... nii see suvi läheb. Varsti taas talv käes ja jälle üks aasta möödas.... peab vist midagi muutma....
Täna polegi mul tegelt midagi väga erilist rääkida...mõned lahtised mõtted vaid. Üha enam ja enam ehk siis vähem ja vähem leiab aega ilusate asjade jaoks. Või siis ei oska neid õigel ajal hinnata. Kogu aeg on kiire, kogu aeg on whats-app ja feisbuk... katsun end sellest ikka aina enam eemale hoida ja elu võtta nii nagu ta on, nautida hetki, mis juba järgmisel hetkel kadunud on. Kahju on, kuidas ümberringi inimesed liiga paljusid asju enam lihtsalt ei märka ja väärtustada ei oska, selle asemel on pilgud pööratud oma nutitelefonile... Hommikul päiksetõusuga tööle minnes ei leia enam inimest, kes vaataks päikesesse, tunneks hommikust rõõmu ja naerataks, ei leia enam ringi uitavaid pilke, mis midagi otsiks ja oleks avatud uutele kogemustele ja inimestele.... kogu see sotsiaalne network on röövinud sotsiaalsuse... kõik vahivad halli pilguga oma enese ekraani, lootes sealt midagi leida, mis neil võibolla tegelikult nina ees seisab...
Sõbrad saavad üksteise järel jälle aasta vanemaks, jäädes ikka ja jälle aasta kaugemaks... endalgi on peagi ees ootamas uus number... 30´ndad saabuvad. Hirmuäratav kuidagi ja paneb aina enam ja enam tagasi vaatama, hindama, mõtlema, kahetsema, uhkust tundma ja meenutama... mis oli, mis ei olnud, mis hea, mis halb, miks nii, mitte naa ja veel palju muuud... värvilised tunded tekivad, mis vahel äratavad hirmu, nii et ärkad öösel külmast higist nõretavana, samas mõnikord tunned uhkust saavutatu üle nii et rind tahab uhkusest plahvatada... kui vaid oskaks ja saaks seda kellegagi veel jagada ja rõõmu tunda...
Haapsalu rand aastal 1930
Mis vahepeal juhtunud on: alustasin veidi tõsisemalt kitarriõpinguid... päris lahe on. Õpin veidi nooti lugema ja noodi järgi mängima... tuleb vaid kõvasti harjuatada. Töö juures läheb aina paremini, aga pole päris kindel kas see pingutus end kõike ära tasub.... ikka jälle on tunne et keegi teine su peenralt porgandeid varastab ja nendest maitsvaid pirkukaid küpsetab ja neid siis hinge hinnaga edasi müüb... Sellegi poolest on lahe.... palju uusi väljakutseid ja testsõitja lubasid, ilusaid autosid ja süvendatud sõiduoskus, reisid ja enmasti mõnus seltskond.... See aasta saab eriti palju maailmas ringi rännata....tuleb tihe lennugraafik kuni puhkuseni Eestis :) Sellest nädalast sain alumisetele hammastele ka "braketid" --> valus oli ja on ka praegu aga asi liigub ikka mõnusalt edasi. Aina enam ja enam naudin lihtsalt naeratamist... miks küll varem ei olnud selline asi võimalik...
Vaatame, mis edasi saab...
1 lugu, mis maapeale tagasi tirib ja mõtlema paneb ning millest ainedatuna kõik tänased mõtted siia ka kirjutatud sai...
Sel nädal oli tööl ametlik X5M ja X6M esitlus
Väga mõnusad autod neile kel 135.000 eurost kahju ei ole. Suvel sain Prantsusmaal juba näha, milleks nad võimelised... Eriti kuri on see X5... Mulle meeldis :)
20:15 on juba lapsest saati olnud kellaajaks, kus saksa pealt filmid hakkavad... lapsepõlvest on aga juba nii mõnigi aasta möödas. Sel aastal peab oma vanuse esimese numbri juba kolmandat korda ära vahetama. Kui nüüd mõelda, et suurem osa inimesi ainult 7-8 korda seda numbrit vahetada saavad, siis peab paratamatult mõtlema, et võibolla on nüüd siis kohe pool elust möödas...
Tulles tagasi filmi teemale, siis eile vaadatud saksa filmist "Frau Ella" jäi kummitama üks mõttekild, mis tihti peale filmides ja raamatutest kandvaks ideeks on... nimme: Vanaks saades ei kahetse me vigu/asju, mida tegime, vaid vigu/asju, mida me ei teinud". Jäädes filmi teemale, käisin 1. jaanuaril kinos, Til Schweigeri uut filmi "Honig in Kopf" vaatamas, mis emotsionaalselt üli raskeks filmiks osutus.... ka peale seda filmi käin tihit oma mõtteid kusagil hingesopitagatubade pimedamates ja unustatud nurkades otsimas... Kas tee, mis ma valinud olen, on ikka õige... kas ei peaks mitte veel rohkem proovima elu nautida ja vähem end nn. murdedest/probleemidest, mis igapäevatöös tekivad segada lasta. Lõppude lõpuks on see kõik ikkagi ükstakõik, kas töö juures mingi projekti väike osa nüüd nii või naa oma lahenduse leiab... Üsna kiiresti ei huvita see kedagi. Rääkimatta endast... Hoopis tähtsam on see kuidas sul endal sisemas läheb... kuidas su perel läheb ja kuidas su sõbrad elavad... Kahju, et mida aasta edasi, seda vähem leiab nendega kontakti hoida... Uusaasta lubadusena katsun see aasta rohkem aega leida... vähem töötada ja rohkem elu nautida....teha asju, mis meelde jäävad ja meenutamist väärivad... Läinud aastal sai selliseid elamusi mõndajagu kogutud... sai palju reisitud näiteks.... hispaania, prantsusmaa, dubai, eesti, fuerteventura ja mõned saksamaa linnad.... lisaks veel üks raskemaid otsuseid minu jaoks, kogu hammaste ümberpaigutse protseduur, mis veel oma aastakese vähemalt kestab. 18 päeva pärast võetakse õnneks suur klmaber suust ära, mis seni operatsiooni käigus lahtilõigatud lõualuud toestab... Siis saab lõpuks ometi normaalse inimese kombel rääkida...
Läinud aastal sai korter suures osas sisustatud ja sel aastal lõppeb õppelaenu tagasimaksmine... ootan juba seda aega kui enam pangale oma raha andma ei pea... Vanemad tulevad suvel külla. Ise kavatsen suvel jälle eestisse tulla nädalaks. Uued tööreisid omaani ja hispaaniasse... plaan pidada oma 30. sünnipäeva šotimaal viskisaladuste jälgi ajades.... Nii vaadates arvan ma,
et sellest võib üks hea aasta tulla, kui oma tegemisi õigesti seada...
