...Müüt reloaded...
Päikest pole juba siinkandis ammu nähtud, kuna ilm juba mitmendat nädalat järjest pilves on olnud. Ilmatüdruk Sille lubab aga järgmistel päevadel ilmade selginemist ja õigusega, kuna päike tõesti juba pilve tagant piiluma tikub.
Seega, ühel vähe-päikesepaistelisel päeval päev enne suure peo algust oli külaõhus tunda ärevust. Viimane suurem üritus toimus siinkandis mineva aastat sügisel kui uus külavanem valitud sai. Kogu külarahvas oli järjekordseks pralleks valmis, kõik näis kombes olevat. Kõik sebisid ja jebisid ringi nagu amatsoonsipelgad, kes teadaolevalt oma pesas vajalikke töid ise ei tee, vaid selleks teiste sipelgaliikide pesadest röövitud sipelgapoegi nagu lääneranniku orju kasutavad.
Traadi Aadu ja ta ema ajasid vana hobuvankri kurjaks ja seadsid selle oma maja ette uhkeks dekoratsiooniks, Eevald ja Juhan ehitasid midagi vana aida taga, poe ees toimus tavalisest tihedam liiklus, Julgatalu Juss oli juba varakult platsis, lapsed ujusid all kohalikus järves, külavanem käis Põlvas juuksuris, Marju sõitis Tartusse uusi kingi ostma, Tiina ja Triinu proovisid tee ääres uhkemaid autosid hääletada, Laaneaugu Ants vahetas traktoril õli ja Oskar magas veel kui anasambli poisid Rahvamajas prooviga alustasid.
„Pidu 2011“, seisab poe ees plakatil juba viimased 2 nädalat. Plakatilt võib välja lugeda, et esineb kohalik rahvaliku punkmuusika ansambel „Rabe jää“ ja autistlik strippar Lydia. Kava näib olevat korralik ja oodata on naaber külade rahvast, sugulasi, sulelisi ja muidu huvilisi.
Küla kõige kaunim neiu Marju sõitis poole üheksase bussiga Tartusse šhoppama, nagu linnatüdrukule ikka omane. Enne aga kui Marjust linnatüdruk Põlvas sai, oli tal küla elus väike roll täita, nimelt oli Marju vastutav küla Rahvamaja piletimüügi eest. Põhjus, miks selline amet üldse alla saja inimesega külakesse loodi, peitub suure tõenäosusega aasta taguses juhuses. Olla külavanema valimiste järgsel peol juhtnud midagi vägagi ebasündsat seaduskuuleka ja kiriku püsikleindi külavanem Haaraldiga. Küla oli tavalisest lärmakam, oodata oli muutusi, kõik purjutasid nii, et pood joogist tühi. Kergelt sakkis Marju läks tol õhtul alla järve äärde, et seal end karges vees veidi värskendada, et pilti selgemaks saada ja ISO uuesti paika sättida. Kooris end seal paljaks ja põrutas pea ees vette. Tolleks hetkeks juba piisavalt purjakil Haaraldile on Marju aga juba tolle neiupõlvest saati silma hakand. Esiteks kuna Marju Haaraldi naabrimehe Robert Kase tütar on, aga ka ta ilusate siniste silmade, täidlaste huulte, hästi valitud riietuse ja keskmisest lopsakama partii pärast. Jõlkus ta siis tol õhtul küllaltki Marju liikumis raadiuses nagu kuu ümber maa, et siis sobival hetkel Marjule paar komplimenti pilduda, et neiu silmis paar plusspunkti teenida. Marjule järve äärde järgides juhtus ta läbi oma häguse vaatevälja nägema kuda Marju end seal paljaks kooris ja siis naiseliku tagasihoidlikkusega rämedaid peakaid sillalt sooritas. Härrasmehe kombel mees oma tundeid alla suruda ei suutnud ja loivas sujuvalt veesilmale lähemale, et selgemat pilti saada, kuna alkohol mehel zoomi ja fookuse küllaltki nulli oli tõmmanud. Marju, kes parajasti mõnusa kõhuka peaka asemel kehtima pani, märkas lähenevat külavanemat ja registreeris selles kohe oma elu võimaluse. Nimelt, et mitte oma poliitkarjääri alla mäge lasta, ahistamises süüdistatud saada ja juba esimesel päeval oma töökohta kaotada, esitas Marju külavanemale ultimaatumi ja juba järgmisel päeval kui uduloor pidustuste tagajärgi paljastama hakkas kuulutas Haarald Marju Rahvamaja piletimüüijaks. Sellisele kokkuleppele olid nad eelneval õhtul siis peale väikest arutelu jõudnud. Piletimüüja kohast sai Marju esimene töökoht. Sissetulek oli kehva, kuna külakeses suht eriti midagi ei toimunud. Viimane üritus oli rahvamajas mineva aasta sügisel, kui Laaneaugu Ants oma traktori ostu suurelt tähistas. Ametikoht oli loomulikult Haaraldi poolt välja mõeldud, et skandaal maha matta, kuid Marju oli väga rahul, et töökoha leidis. Hr. Haarald Paisneeme pääses nii puhta nahaga, kuna Marju sellest vaikimisplaanist läbi ei närinud ja ei mõistnud, et siin paljugi rohkem mängus oli. Tol aastal tabas veel pealegi Haaraldit õnn ja tal õnnestus bingo stuudiopublikumängus natuke raha võita, mis mitmekordselt Marju palga Rahvamajas ületas. Nii sai Marju palk makstud ilma, et see kuskil välja tuleks, et Marju palgatööline ja et sihuke „ametikoht“ üldse olemas on.
Marju töö seisnes enamasti selles, et ta päevad läbi Rahvamajas istus, kuhu iga külaelanik ja kontvõõras iga kell ka niisama sisse marssida võib. Reaalne piletimüük toimus ainult suurte ürituste puhul, kus on ettenähtud sümboolne pileti summa.
Küla „playboy“ Oskari suurim unistus oli saada Põlva piimakombinaadi uueks juhatajaks. Oskari isa töötas piimakombinaadis valvuri abina ja rääkis alatihti kui rikas ja uhke mees on piimakombinaadi juhataja hr. Jaan Kivipuur ja et Oskar oma elus ikka sihid kõrgele seaks, et mitte lõpetada nii nagu ta isa. Suurt tarkust Oskar kahjuks koolis omandada ei suutnud, kuna kohaliku külakooli taseme just eriti kiita pole. Õpetajaid kokku 3, kellest ühel, Teet Pardakassil, ka kõrgema taseme haridus Tartus omandatud, kahjuks aga mitte õpetaja erialal, vaid mingil välismaa dialektide uurimine või midagi sarnast. Ja üldse on Teet siin külas vaid Triinu pärast, keda ta juba ammusest ajast salamisi armastab ja varitseb. Põhjusi, miks koolitee kuigivõrd edukas polnud jätkus veel teisigi. Mainimatta ei saa jätta ka Korgi küla poisse, kes Oskarit alatihti kiusama kippusid tolle uskumatult kena näolapi pärast.
Kord olla ka Oskariga täiesti uskumatu lugu juhtunud, kui ta teel koolimaja poole oli. Juhtunud olla see ühel kevadhommikul seitsme paiku kui ta parajasti Silgusilma silla peale oli jõudnud. Aga see lugu on nii uskumatu, et seda tänini veel keegi ei usu, seega las tas olla.
Piimakombinaadi juhatja ja küla rikkaim elanik Hr. Jaan Kivipuur polnud kade mees. Uhke suure kõhu ja vakantse vuntsiga vanamehele, kes Venemaal talupidamise alal omal ajal haridust omandanud, meeldis oma abikaasaga pühapäeviti kohalikus kohvikus „Kohvik“ kohvitamas käia ja tükike maasikakooki mekkida. Enamus kohalikke olid nii vaesed, et neid kohvikusse sissegi ei lastud. Aga kui Jaanil taas palgapäev oli, võis juhtuda, et ta mõne juhusliku külaelaniku kohvile ja koogile palus, et siis külaelu kohta uudiseid kuulda. Seepärast juhtus tihti kohviku esine iga kuu kolmandamal päeval puupüsti rahvast täis olema. Kohvikus, kus Jaan kooki nosis oli kokatädiks Marju õde Lydia. Kohviku pidaja vanaproua Milvi, kel ärivaistu samahästi kui et polegi, peab siinkandis kohvikut ajast, mil ta Rootsi tuttavad talle suurema summa rootisraha pärandasid. Et igavust peletada, rajas Milvi siis paarisaja elanikuga külla kohviku, mis aastast aastasse kohe mitte kuidagi kasumit ei teeni, vaid pigem päris usinasti Milvi varandust arvetesse matab ja selle kohviku koos Milivi endaga lähema paari kuu jooksul panrkotti viib.
Lydia elas küla loode osas kollases majas, väikese tiigi kaldal. Maja kõrval oli kaev. Maja ise oli päranduseks vanematelt saadud, kes ühel päeval lihtsalt ära kadusid. Nagu me juba teame, teenib Lydia oma põhipalga oma kõrvaltööga. Enamustel külapidudel, kõikidel noormeeste sünnipäevadel vanuses 13 - 39, aastavahetustel, kartulivõtu ajal, Jaanipäevadel, vanarahvakalendri igal pidupäeval, Vabariigi aastapäeval, Vastlapäeva õhtul, vahel niisamagi ja eriti ta oma enda sünnipäevadel leiavad tihtipeale aset liiiiigagi šokeerivad „tantsuminutid“, mille pärast Marju enam Lydiaga sugulussidemeid ei tunnista. Teenistus on hea, tuntus on halb aga Lydia on rahul ja pealegi on ta asendamatu, kuna läheduses pole ühtgi teist tüdrukut, kes midagi sellist teeks, ning kuna külas tüdrukuid napib on poisid väga leilis ja valmis kogu oma raha ära kinkima. Tagatipuks on Lydia ka siis veel paberitega pagar, kes „Kohvikus“ maasikakooki küpsetab. Sissetulek on seega kindlustatud, kuid tulevik näib siiski tume.
Poiste rahvaliku punkmuusika anasambel „Rabe jää“ koosneb enamasti Jaagujaani taluperemehe Ennu poegadest ja paarist sõbrast. Viisid ja sõnad mõtlevad poisid ise välja, pooled pillid on ise ehitatud. Need kellel pill puudub, on laulma pandud. Enamasti on laulu sõnum seotud õlleteoga, erinevate kartulisortide aretamisega, labida vartest, seatapust või viimasest pohmakast. Suurema edu lootuses üritasid poisid ka ükskord Tartus kaubamaja ees esineda, aga peale mõningaid minuteid arreteeris politsei kogu bändi ja pahna, mis nad kaasa olid tassinud.
Taluga poisid enam jännata ei taha. Räägivad ikka ja jälle, et tehnoloogia ajastu ja piima saab nüüd poest ja et enam pole kanu, lehmasid ja lambaid vaja ning et kartuli võtmine nagunii nii tüütu on, et parem jäägu see talu, kus see ja teine. Poisid ajavad selle asemel parem suurt kuulsust taga ja kolivad esimesel võimalusel ümber mõnda suuremasse linna või Põlvasse. Viimase 7 aastaga pole aga alates bändi algusest midagi muutunud ja ikka jälle panevad nad kevadel karutli maha ja sügisel korjavad saaki, käivad metsas seenel, uurivad päevad läbi lammaste ja lehmade käitumist jne. Suure tõenäosusega saab see nii ka tulevikus olema, kuna enamus poisse juba üle 30-nesed ja ega sealt kuhu antud pole, pole ka midagi võtta, rääkimatta mingi talendialge avastamisest.
Külajõmm Kristo „Mälupulk“ Kraav, Piimakombinaadi autojuhi Tarmo Kraavi poeg, käib kodukandis üha harvemini ja harvemini. Tartus arstide poolt peale avariid uuesti kokkulapitud poiss on peale õnnetust hullem huligaan kui enne õnnetust. Ta ise arvavat nüüd, et on purunematu. Mälu probleemid, mis peale õnnetust algasid põhjustasid hüüdnime „Mälupulk“. Oma igapäevast leiba teenib Kristo Lätis, suures ehitusfirmas abitöölisena, enamsti koristustöödel räpase töö tegijana. Eelmise nädala lõpul olla Tarmot oma bemmiga aga läbi küla sõitmas nähtud, võttis viimane veel küla teises otsas maanteeäärest Tiina ja Triinu peale ja kimas Põlva poole pidu panema. Kristo sõber Sirgo Mihkel teab rääkida, et „Mäller“ olla tol peol Põlvas kõvasti kohalikelt peksa saanud ja juba järgmisel päeval tagasi Lätti sõitnud. Järgmise peo ajaks lubanud aga uuesti tagasi tulla, kui ta seda ära ei unusta.
Külaelu ise on iseenesest meeldiv, kõik tunnevad ja teavad kõiki. Seda, mis Marju ja Oskari vahel Mihkli sünnipäeval kaks aastat tagasi juhtus ei tea aga keegi. Seega ei oska selle kohta midagi öelda...
„Pidu 2010“ on sündmus, mida kaua oodatud on. Mis üllatus Haaraldil külarahvale varuks on, kuidas „Rabe jää“ seekord esineb ja mis stiilis kava Lydia seekord esitab, seda kõike tahab Juss läehmalt näha. Ta tõuseb püsti ja jalutab kõvasti tuikudes minema. Mina jään poe juurde ootama ja mõtisklema, et mis nüüd edasi saab ja kas ma ka kõike, mis Juss mulle nüüd küla elu kohta viimase kahe tunni ja kolme õlle saatel jutustas ka uskuda saan või on see kõigest üks järjekordne müüt, seda näitab aeg.
Igatahes panin kõik täna kuuldu ja nähtu oma märkmikku kirja märksõna alla „Müüt“.
S.
2011 Reloaded
