Natuke hetke elust ja olust...
Nagu juba arvata võib, siis kole kiire on. Tulin eelmine nädal tagsi saksa. Esimene päev nägi välja nii, et Münchenis omale elamist otsides jõudsin koju törts peale 22-te. Kodust lahkusin nagu ikka tiba enne 7-et. Siis oli käes reede. uus tööpäev, nädalalõpp --> PIDU! NOT! Peale 7-et välja jälle. Tagasi jõudsin siis nats peale 23-e. Kuna bussid sisuliselt peale 20-et enam Ingolstadtis ei sõida, peale 21-te juba ammugi siis mitte ja 23-est ei tasu üldse rääkida, siis sain mõnusas paduvihmas pool tundi veel jalutada. Koju, duši alla ja magama. Laupäeval ommikul üles, nädala sisseoste tegema ja tagasi Münchenisse --> otsing jätkus. Leidsin toa! Jeee.... üli rahul omadega, tulin Münchenist siis 18 paiku tulema ja nautsin õhtut, tegin süüa ja olin lõpuks veidi rahulikum. Muideks niimoodi närveldades elades on mul tavaks saanud päevamenüü järgmine: ommikusöök 1 leivaviil vorsti ja juustuga, lõuna: 2 võileivaviilu vorsti ja juustuga, õhtusöök: paar lonksu vett!
Edasi.... Esmaspäeva öösel kell 2 tuli sms, et mingi jama selle korteriga ja nüüd on siis nii, et ega ikka ei ole enam elamist. Seega alates teisipäevast otsing jätkub. Omme on esimesed korteri vaatamised, loodame et osutun valituks. Muidu näeb see eluke ikka väga nigel juba välja.... närvid tossavad nagu vanad mossed millede katalüsaatoriteta summutid on väed ühendanud.
Mis siis muidu... tööl teen oma esimesi õigeid töö ülesandeid, kuid seegi on selline nõme teema.... päev otsa mässad mingi konstruktsiooniga ja siis keegi kuskil muudab algandmeid, seega akkad jälle otsast peale.... suht nõme.
Jõulu tunnet pole ollagi...
H.
No comments:
Post a Comment