Väljas oli ilus päikesepaisteline ilm, külma -20 kraadi. Võtsin oma kaamera ja läksin metsa. Kuniks autode müra kuuled on veel kõik jama... huvitavaks läheb siis kui oled juba kuskil ei tea kus, kus ainult tuul veidi kõrvades vihiseb, kui sedagi... Kuuled kuskilt mingit imelikku praksumist... jääd seisma...vaatad ümberringi, pole nagu midagi ainult puud ja lumi... mõtled nats aega ühe koha peal... "Ei olnud vist midagi"... sammud edasi, lumi kragiseb saabaste all, väike tuule iil ja jälle mingi imelik kragin või naaksumine... lõpux jõuab kohale et ainuke heli, mis sa peale selle, mida ise tekitad, kuuled on puude liikumine õrna tuule käes... selline õrn aga samas läbiv krigin, plaksumine, ragin ja vingumine...
Päris lahe oli nii seal siis uitada... omi mõtteid mõelda... nagu tänase päeva tunnuslauseks juba kujunenud on: "...see tunnne alles jääb..."
No comments:
Post a Comment