Iga päevaga läheb olukord aina keerulisemaks ja seda lausa igas mõttes. Mõned kuud tagasi oli väga mõnus ja chill elu, meri oli põlvini ja tegemist kui palju. Nüüdseks on vahetunud aasta ja ka olukord on oopis tükkis vastupidine. Teha pole midagi, kui välja arvata kõik mis teha oleks vaja. Seda mida vaja aga teha oleks seda ei oska... kõik on väga sassis. Mõnikord võtad endale eesmärgi, et see nädal teed palju ära, endast rääkides stipendiumi leidmine... loed siis nagu keskkooli plika Twilighti raamatute pähe erinevaid stipendiumite eeldusi ja kirjutad kui muistne Russow erinevatele agentuuridele kirju... kui nii mõned päevad endast kõike andes sulle reedel julmalt külm vesi peale tõmmatakse siis on ikka nõme küll ja eriti ei taha sellega enam tegeleda. Mõne päeva möödudes leiad uut jõudu, akkad kuskilt mujalt otsast peale ja annad jälle täiega minna: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. kõik tundub OK, kuid juba neljapäeval kustutakse kogu su lootus ja töö... jälle üks nädal ilma tulemuseta.... nii on ta siis juba kestnud viimased 2 kuud... Päris masendav on juba ja enam ei ole kuskilt seda pealehakkamise tahet võtta, et äkki siiski kuskilt midagi leiaks... Vastus, milleni ma täna jõudsin: EI LEIA!
Ja nii ongi hetkel... suht peees...
Kaua sa suudad endale valetada ja mingisugust helesinist valesuitsu õhku visata, et kõik hästi läheb... Vaadates otsa valusale tõele, siis olen ikka väga keerulise salati juba kokku seganud, mida kellegile ei soovita...
Aga mida siis nüüd... kõik rongid ja bussid tunduvad juba ammu läinud olevat ja asi kisub väga hapuks...
Mida siis nüüd teha...
Olen telekast näinud mingeid elukaldhammasrataste vahel jäänud tegelasi, kes ei leia tööd ega asu siin ilmas... räägivad et kui oled aastaid otsinud ja midagi ei leia siis tõmbab normaalselt kulmu kortsu ja annad alla... tol hetkel ma ei mõistnud sellist olukorda. Mõtlesin ikka, et no ei saa olla, peab olema ju võimalus...
Nüüd olen sarnases olukorras, ainult et alles mõned kuud... ja kui nüüd super aus olla siis ikka tõmbab väga moti maha ja käega löömine on väga kiire tulema... kui sa ikka püüad ja püüad ja teed näo, et kohe kohe läheb paremaks ja kunix tuleb jälle e-mail: "Tervist.... EI!!!"
Nojah... nii ta aga praegu on!
2 comments:
Tärätulemast!
Eriti tore, kui elus on 40 aastat möödunud nii, et mitte keegi pole pidanud su pärast muretsema ("no küll sina ju hakkama saad") ning siis tuleb neile vankumatu usuga kodanikele selgeks teha, et on aeg lõpuks aru saada: ma pole üliinimene. Kui ikka ühele kohale on 108 tahtjat, siis ei pea olema tõenäosusteoreetika doktor, aimamaks, kui palju nende hulgas võiks olla märksa värskemaid ja löögijõulisemaid kandidaate.
Kes kannatab, see elavat kaua, aga kaua sa ikka seda kurbade naeru kannatad?
Ex ta nii ole jah...
Üliinimene vs. Üliõpilane
Post a Comment