Saip: December 2009

Kuna vahepeal midagi väga uvitavt juhtunud pole, peale selle, et ennast kõvasti koolitööga stresssan ja te väga midagi ludega tahate, siis saate tutvuda mu teosega "Pruunkaru lood", mille ma suvel tööjuures igavusest kokkukirjutasin... =)

"Pruunkaru Lood"
By: Sepp ´09

Ühes vanas tsaarikülas elas väike poiss nimega Jeesuke Ivan. Ivanil olid imelikult suured pöidlad ja sellepärast kutsuti teda mõnikord pöialpoisiks. Kord palus Jeesu ema, et poiss lippaks metsa oma isa otsima, sest viimane polevat peale metsa minekut veel tagasi tulnud. Poiss kuulas ema käsku ja pani ajama.
Jõudis siis vaikse metsa tukani, kus voolas sitase veega oja. Poiss mõtles: "Siia ei tahaks küll sisse kukkuda..." ja hüppas ojast üle, kuna viimane eriti suur ei olnud. Uitas siis metsarägastikus ringi, eksis äragi aga leidis uuesti teeotsa, kus voolas sitase veega oja. Poiss mõtles: " Siia ei tahaks küll sisse kukkuda..." ja läks tagasi metsa. Teisel ringil märkas poiss aga vana karu. Karu oli niivõrd suur, et teda oli raske mitte märgata. Karu hüüdis: "Urr urr sa loll poiss, oled venelane jah? Ei saa aru mis ma räägin...." ja poiss ainult kehitas õlgu, sest tõepoolest ei saanud loll venelane karu keelest aru. Karu oli aga intulligentne ja teadis, et kui kui ta poissi taga hakkab ajama, jookseb poiss eest ära ja ta saab rahulikult omi toimetusi jätkata. Tõsusis siis karu tagajalgele ja möirgas nii et endal kurgumandlid vastu suu lage laksusid : " Idi nahhui poisiklutt!!!!" Poiss pani jooksu! karu istus siis tagasi maha ja jätkas, mis ennist pooleli oli jäänud - söömine. Karu oli nimelt kätte saanud ühe metsas uitava lolli mehe, kes karude keelest aru ei saanud ja jokkis peaga karule korra kümpi küttis. Poiss jooksis nagu tuul kodu poole ja lendas nagu rahutuvi üle sitase veega oja, mõeldes : "Siia ei tahaks küll sisse kukkuda". Kartes emalt kolki saada, et pojake isa üles ei leidnud tahtis Ivan emal midagi kokku valetada sündmustest, mis metsas juhtusid. Ta tormas tuppa, nii et sibularõngadki pannilt maha kukkusid ja hakkas õhku ahmised seletama: " Maaama, maama......... tõ nissnaaju štosludšiljas?" Ema ei panud alul tähele, et poiss tuppa oli lennanud, aga siis kohe pani kui poiss talle midagi karjus. Ema tõmbas pojakese oma rinnale ja surus poja näo sügavale põue. Jeesuke rahunes silmapilkselt. Seejärel oli ema valmis poja raportit kuulama.

Samal ajal metsas....

Karu tahtis parasjagu kinnipüütud mehe karvasest reiest ühte mahlakat ampsu naksata, kui vana haledalt paluma hakkas: " Oo õilis metsaloom, oo kaisukarude kuningas, oo mõmmik, me metsade valitseja..... palun...palun, mitte ainult reiest!" Karule meelitused meeldisid, ta köhatas kergelt ja ajas siis rinna kummi nagu aurulaeva korsten : " Mida me siis sinuga küll teeme?" Mehikesele kostis karu kõne aga ühe mõttetu mõminana, millest ta essugi aru ei saanud..... palus siis veeel : " Oo õilis kuusiku mesikäpp , ole nii hea j..." , karu pani mehele paugu mööda pead, nii et tollel kõrvast verd voolama hakkas. "Kui loll võib üks venelane olla?" mõtles karu. Nüüd oli temagi tuju rikutud, ta tõusis uuesti tagajalgadele ja lasi kuuldele ühe võimsa möirge : " Kui ma sind veel näen siin täispeaga mu urgu sittuma tulemas, löön sul munad läbi peensoole kurku ja siis sa enam nii lihtsalt ei pääse!"

Mõne tunni möödudes ärkas mees (Pjotr Jeesuke) mõnedkümned meetrid karukoopast eemal sambla peal üles, verd voolas ikka veel. Vaatas siis õhinaga ümbruses ringi, et ega karu talle mingit sitta nalja ei tee. Ei teinud. Tõusis siis ruttu püsti ja proovis minema joosta.
Üle ühe suurema kännu hüpata proovides, takerdus Pjotri jalg ühe jässakama juure taha ja mees kukkus nägupidi pisikesse ojja. Ta kaotas korraks teadvuse, jälle. Niimoodi teadvusetult lebades hakksid talle flashbackidena silme ette manama eelmise 3 päeva sündmused.....

Olles poja kaebusd ära kuulanud surus ema poisi nurka ja nõudis vastust : " Kas see oli see pruunkaru?". Poisil ilmus 1 pisar vasaku silma nurka ja ta noogutas. Ema tõukas siis poja voodile ja haaras ise pliidi kohalt oda. Tormas siis uksest välja, otse metsatuka poole, kust poiss oli tulnud.

Pojakesele ei andnud aga asi enam südamerahu ja temas kerkis enneolematu viha, ta haaras oma puust noa ja pani ka metsa poole ajama. Enne väikest sitase veega oja poiss peatus. Siin oli midagi ilmelikku. Keset veeniret voolas kaasa õrn punane nire. Asi pakkus poisile huvi ja ta heitis oma eelmised mõttet peast ja hakkas piki oja kallast, kui seda selleks saab nimetada, üles poole liikuma. Taamal eemal lamas ojas mingi mees, poiss tundis mehe ära, see oli tema onu Vasja, mitte tema isa Pjotr, nagu teie arvate. Vasjat kõik aga pelgasid, sest ta sittus vette ja kuses verd, sellest ka see punane nire ojas. Poiss puges ruttu ühe väikse kivi taha peitu ja jäi varitsema, mis nüüd saama hakkab. Ei läinud minutitki mööda kui ilmus välja Jeesu ema, oda käes ja hirmuvärinates nägu peas. Distantsilt ei kuulnud poiss, mis vestlus Vasja ja ema vahel aset leidis aga järgnenud kehakeelest võis välja lugeda nii mõndagi. Vasja haaras Jeesu ema sealt, kust viimane siia ilma oli saabunud. Ema virutas oda kaugemale männikändu ja suudles Vasjat kirglikult. Järgnes meeletu orgja, eest ja tagant, higi ja veri. Poiss oli oma teise südamerabanduse äärel.

Samal ajal mõned sajad meetrid eemal selles samas sitase veega ojas, kus lamas Pjotr, tärkas jälle elu. Pjotril olid eelmise 3 päeva meenutused vaadatud ja asi selge, miks ta 3 päeva tagasi metsa oli läinud, kaasas ainult kirves ja konservid. Nimelt olla Jeesu ema oma seaduslikule abikaasale Pjotrile lubanud enesega armatseda. Aga Pjotri terav silm nägi kohe ära, et emal reie peal kuivanud veri. Teadis ka Pjotr, kes nende külas verd kuseb ja need 2 asja siis kokku viinud, haarasgi kirve, konservid olid tal kogematta seljakotis juba, ja tormas metsa poole, kus elas Vasja.

.........................

"Vanemate kogu otsus nr. 47/VAS Y2 : kogukonnast välja visata Vasja Vassiljov. Põhjus: kuseb verd ja situb vette, on see siis normaalne? " , mõtles Pjotr kuidas ta vanematekogu istungil Vasjale kohtuotsust ette luges. "Kas sellepärast rüvetas ta mu naist?", mõtles Pjotr edasi, ise samal ajal vihaselt metsa poole joostes.
Jõudnud metsa tukani, komistas Pjotr veel korra väikesesse ojja, kus voolab sitane vesi. "Vasaku jala saabas on nüüd läbi märg...", mõtles ta, " ei tea kaua see kuivab?". Sellest hoolimatta jätkas ta visalt oma teed. Ta oli kuulnud kõrtsus meeste käest, et peale väljaheitmist asunud Vasja lähedalasuvasse metsa tukka, migisse koopasse elama. Pjotr hiilis, nii mis oskas, maskeeris ennast mägraks, tegi pardi häält, ulgus nagu metsik jänes, mõni hetk isegi lendas, nagu metsvint. Kuid tulutult, Vasjat, ega koobast ei kuskil. Peatus siis hetkes ja kaalus oma võimalusi, lõpuks tormas küla valguskuma suunas, et kõrtsust pudel karmimat soetada.
Järgmise päeva hommikul varavalges tuli pilt ette tagasi. Kõva pohmakaga, tagus Pjotr endale viha taastamiseks mööda pead ja võttsi veel ühe karmima, ning tõttas metsa poole. Jõudnud jälle metsa, juhtus see, mis juhtuma pidi...... vaja kõhukoormat kergitada. Hakand siis Pjotr kohe varjulist põõsast, küngast või puutüve otsima, sest taamal eemal küla naised juba enne päikse tõusu metsa all mustikaid otsimas. Ei taha ju daamide hommikut rikkuda. Lippas mees kui ema hirv siis metsa tukas, ronis siin, roomas seal, nii öelda „kaes perra“! Lõpuks vana männi juure kõrval paistab koopa suu. Seep see koht ongi, kuhu laadung siis kergitatud sai ja nagu arvata võite oli see otseloomulikult küla pruunkaru Miša koobas. Teadsid külas aga kõik, et karule ei meeldi kui keegi ta koopas situb, nii siis algasgi vägevate võitlus. Mees vs karu.

.................................

Jeesukesele ei andnud aga hingerahu, mida Vasja ja ema lobisevad, hiilis siis tiba lähemale ja teritas kuulmist, noaga. Vasja: " Räägi nüüd kah, kuda mul pojake elab?".
No see oli nüüd viimne piisk Jeesu karikasse. Vihaselt lasi ta lendu ühe libeda roheliselt läikiva röga kuuli, mis Vasjast siiski tüki maad mööda lendas. Loobus siis edasistest katsetest ja läks koju plaani välja mõtlema, kuidas oma patust ema karmilt nuhelda.

Kodus oma koikul istudes ja varbaküüsi närides, kuuldus õue pealt ema hääl. Poiss ei teinud seda kuulmagi. Ema astus tuppa ja valetas nii et suu suitses. " Ah, ei tea, ei näinud kedagi, teinud midagi, kuulnud sedagi, arvand midagi, olnud kusalgi, ei mitte midagi". Suits võis muidugi ka sellest tingitud olla, et ema paandunud ahelsuitsetaja oli. Pläru suus ajas ta Jeesule mingit mulli, millest poiss sisimas midagi kuulda ei tahtnud. Ema oli aga nii hea luiskaja, et poiss hakkas nähtus kahltema, et võibolla tõesti ei olnud midagi. Äkki ta ei näinud midagi, mingi farss." Kas see oli ikka Vasja, kas see oli mu ema, kas ma olen hetero", mõtles poiss.
Kerge autisti pisik oli hakkanud Jeesu hinges võimust võtma.....

............................

Küla peal naised rääkisid, et Vasja olla mineva nädala reede õhtal metsa serval helendama löönud. Säras nagu põhjanael, punetas kui ladva õun. Tantsis vana tamme, mida küla rahvas kutsub "Tammeška", ümber mingit veidrat, kuid samas selgesti tajutavat ja kaasahaaravat sõjatantsu. Kohale kutsuti soomlane Jari.
Jari pidas teisel pool jõge koerasid. Uudishimulike vene külalaste ehmatamiseks ütles, et need on hundid. Naist tal ei olnud, sest küla naised ei saanud Jari meelitustest ja flirdist aru, kuna tal kogu tegemine soome keeles käis. Üks nooremapoolne neitsik vihastas kord purjus Jari peale : " Sto Jari, sto????", tema karjus. Jari aga solvus, näitas välja pettumust ja pomises oma meheauni ulatuvasse habemesse : " Midä hellvetti need naesed tahvad, perkälä. Suomi nad ei puhu, perkälä!" Ja jälle jäi ta kuivale.

Jari lasi koerad metsa poole lahti, sinna kus Vasja helendas. Tükk aega polnud midagi kuulda, piinlik vaikus kattis maad vähemalt 13 minutit. Kõik vaatasid metsa poole, kust ikka veel vahetevahel midagi helendas. Mõned üksikud koera niuksumised, siis paar matakat, haukumine, urin, uriin ja männioksa raksatused. Jälle vaikus. Keegi Jari sõber Soomest Mika sosistas suures vaikuses küla neitsi Galinale midagi kõrva. Kõik kuulsid suure vaikuse tõttu öeldut, aga ainult Jari muheles meelalt. Galina naeratas ja pööras pea metsa poole nagu teda huvitaks, mis seal toimub.
Üks koertest jooksis järsku metsast välja, alla inimeste poole ja hakkas inimese kombel kõnelema. Keegi peale Jari ja Mika aga midagi aru ei saanud, kuna ka koer rääkis soome keeles. Nii ei saanudki keegi peale Jari ja Mika teada, mis siis metsatukas juhtus. Imelik oli see aga küll, sest enne pole ju ükski koer inimese keelt rääkinud. Sellest ajast peale ei salli venelased veel vähem soomlasi.

Vasjaga ei julgenud keegi peale seda rääkida, kuna asi polnud päris õige, miks peaks keegi helendama? Oleks Jeesu ema seda teadnud, vast oleks ka tema Vasjast lahti öelnud aga Jeesu ema oli samal ajal küla lauliku Dima juures olnud, kui eelpool mainitud juhtum aset leidis. See on ka 1 põhjusi miks küla laulik antud sündmusest ühtki lugulaulu ei loonud, et seda siis küla ajalooraamatutes säilitda.

.................................

Lõpuks tõusis siis Pjotr sitase veega ojast püsti ja läks kurvalt üle põllu küla poole...

Et nüüd asi segaseks ei jääks, pean jagama selgitusi. Miks lamas Vasja enne ema Jeesuga hullamist ojas?
Lihtne: Vasjal ja ema Jeesul oli välja kujunenud faas. Iga mõne päeva tagant saadi metsa tukas kaldus pärna all kokku. Vasja oli just sinna poole too päev liikumas, kui ta Jeesuke Ivannile vahele oli jäämas. Viskas siis kohe pikali, lootes et viimane teda ei märganud. Seal siis tunde lebades, tuli aga häda peale ja tekkis see punane nire seal ojas, mille peale Ivan seisma jäi.
Põhjus kuda ema Jeesu kodunt välja sai oli kui taevakingitus. Luiskas poisile, et läheb karu tapma, tegelt läks Vasjaga noorust meenutama. Sarnaseid hädavalesid oli ema Jeesu juba viimased 7 kuud loopinud. Küll vaja üle tara lennanud kanasid metsa otsima minna, küll seljankasse paar mahlast pohla metsast vaja tuua, trendi sõna „stressi“ minna vaja metsa maandama minna, niisama suitsetama jne.

Valetamises on ema Jeesu tõesti klass omaette. Rääkis ka oma enese lihase poja pool autistiks, nii et viimane uskuma hakkas, et ta metsas midagi ega kedagi ei näinud. Sellega kaasnesid aga oma ohud ja erilised võimed, mida keegi ette näha ei osanud.

Jutuainet külanaistele jagus aga küll ja veel....
See selleks.

Huvitavam asi juhtus aga mõned kuud hiljem samas külas (Švetsom goorad).
Esimese päikesekiirega, mis küla keskel asuvat võllapuud valgustama hakkas saabus ida poolt ka üks iidvana mees, eesli seljas. Kuna kuid tagasi autistiks jäänud poiss enam und ei saanud nägi tema esimesena vanakese saabumist. Poiss oli kõvasti juurde võtnud ja kaalus juba üle 76 kilo. Nagu kõik mäletavad oli Jeesu alles 5 aastane. Ta tormas vanakest teretama ja talle venelaste külalislahkust näitama : " Oi tere tere, siia sinna, kuda käbrad käivad, miau miau miau?". Järgmise hetkega sai selgeks kui kaugelt vanake saabunud oli, : "Mitshubischi!", ta ütles.
"Selge, pilukas!", mõtles Jeesu ja keeras võõrale selja. See peale tegi pilukas aga ilge hüpe ja sellega kaasnes ka mõni salto. Poiss oli lummatud ja tahtis silmapilkselt, et vana teda treenima hakkaks, et ta kaalust alla võtaks. Vana oli kohe nõus. Kuidas nad kokkuleppele said on siiani arusaamatu.
Jeesu isa Pjotr pidi nüüd iga hommik vaatama, kuda ta poeg mingi tundmatu pilukaga mäe harjale mingeid aeglasi balleti liigutusi tegema läheb. Mõnus küll kui poiss kilosid kaotas, aga tra!!! " See on ikkagi minu poja!", kirus Pjotr vene keeles.
Taamal eemal metsatukas, kus Vasja kuid tagasi oli helendanud jälgis ka tema mängu. Kuna metsas on külm ja suht keeruline magada, nägi Vasja seda vaatemängu iga hommik.
" Tra nahhui, see on ju võibolla minu poeg?", mõtles Vasja.
Üle jõe, kus Jari oma koeri pidas, lõugasid koerad iga hommik kui vanake ja Jeesu sealt mööda hundiratastasid. Jari näris sel ajal tavaliselt juba veranda peal põsktubakat ja kirus ainult takka: " Midä perkälät, ons see siis minu pojat?". Seda mõtles ta sellepärast, et aastaid tagasi kui ta siia külla saabus, suutis ta vaatamata oma keeleoskamatusele ühel urjala ööl ühe küla naise ära rihtida - ema Jeesu.

Hommikused balleti tunnid ei jäänud ka laulik Dimale märkamatta ja kuna kummi keegi ei tunnistanud võis Jeesu ka vabalt Dima poja olla! Laulda ja lugusid pajatada poiss ju ometi mõistis.....

Treening oli kestnud juba kuid. Poiss oli kaalust alla võtnud, hakanud võõrast usaldamagi, kutsus teda sööma, särki-värki, siia-sinna. Kõik näis olevat hästi ja poiss õppis jälle inimesi usaldama, ainult oma ema jutus julges ta kahelda, kuna oli vanakeselt õppinud vale lühikesi jalgu nägema.
Kõike seda õnne jagus aga seniks kuni ühel vihmase hommikuga augustikuu päeval poiss mäelt nuttes koju roomas. Isand, kes teda treenis olevat poissi ära kasutanud. Julmalt. Poisil riided räbalateks kiskunud, teda kõvasti nüpeldanud. Poisi seljal leemendasid värsked vere nired. Juustest olid alles ainult pooled. Vasaku käe sõrmed olid murtud, parem jalg liigesest väljas. Püksiperse katki. Sussidest ma ei hakka rääkimagi.
Ema Jeesu kimas täiega mäe poole :“ Ah tõ pederaast!!!!!“ vihaselt röökides.
Aga EI vanamees polnud pedofiil. See oli lihtsalt poisi viimane treening ja sest ajast peale pidavat poiss ise vanamehe õpetust edasi andma, kuna vanake soovis järgmisse külla minna, et oma „wisdomit“ jagada.
Tol augustikuu hommkul vaagus vana ühes madalas ojas, kus voolab sitane vesi, mis algab eemal mäeahelikus, hinge. Põhjus: ebaselge, kuid samas selgelt äratuntavad vägivalla tunnused. Jeesu on nüüd ainuke „master“, kes vanakese tai-chid oskas, kuna see küla olla vanale esimene olnud, kust oma pikka õpetuste rada alata.

...........................

Švetsom goorad oli aga tuntud ka kaugemal kui järgmise mäeaheliku taga. Seda loomulikult tänu Jeesu emale, kelle mitte ametlik töökoht külas oli maakuulaja.

Aga nüüd on nii, et kui tahad rohkem teada, osata minu esikteos: "Pruunkaru lood"

Saad teada, kuidas möödus Jeesu sünnitus, mix ta sündis, kes ta isa on, mis on ema nimi, kes ta päris ema on, mix Vasja helendas, kuidas lõppes Pjotri elutee, mida Jari koer rääkis tol õhtul soome keeles, kuhu pruunkaru kadus, mida Dima asjast arvab ja mida maakuulaja amet endast õigupoolest kujutab...... jne jne jne

Saip

Thursday, December 24, 2009

Tuesday, December 08, 2009

Saturday, December 05, 2009

Friday, December 04, 2009

Pop Quiz la Kirsi

Thursday, December 03, 2009

Wednesday, December 02, 2009

Tuesday, December 01, 2009

Pruunkaru Lood